Wednesday, September 19, 2007

Ladakh, Põhja-India



Tegevuskoht: Põhja-India, Ladakhi piirkond, Leh'i linna ümbrus. Ladakh on budistlik piirkond Indias, tuntud ka nime all Väike-Tiibet. Kuna India võim erinevalt Hiina omast, ei ole budismi välja püüdnud juurida, siis peetakse Ladakhi tänapäeval rohkem Tiibetiks, kui Tiibetit ennast. Lisage sinna kõrged mäed ja matkarajad ja ongi selge,miks sinna sõita tasub.

Aeg: 1.september - 14.september 2007
Ekspeditsioon: Erki ja Laivi

Fotogalerii leiad siit:
http://web.zone.ee/jansag/index.html


Ladakh on tundlik piirkond India,Hiina ja Pakistani vahelises kolmnurgas. Aastaid on selle piirkonna kuuluvuse pärast ka lahinguid löödud, kuid rohkem kui vaenlase kuuli läbi, on surma saadud ilmastiku ja kurnatuse tõttu. Kõrgmäestik ei ole just kõige lihtsam lahinguväli. Ladakh avati välismaailmale 1974 ja sellest alates on välisturistide arv jõudsalt kasvanud, ulatudes tänaseks ca 20 tuhandeni aastas. Turismist on saanud piirkonna üks olulisemaid tuluallikaid. Sõjaliselt aktiivset piirkonda aitavad siiski meenutada lennujaama ülipõhjalik turvakontroll ja pidev relvastatud sõjaväe kohalolek.


1.09. TallinnAmsterdam - Delhi


Äratus kell 4.00 Raudalus. Uni on rahulik ning kardetud reisipalavikku väga ei saabugi. Nagu ütleb klassik Tõivo Sarmet, raske on, aga tuleb minna. Everesti DVD leiab sellel reisil veel palju tsiteerimist. Tegelikult on olemine suht rahulik. Suts peale viit oleme Tallinna Lennujaamas. Kõik toimingud lähevad kärmelt ja nüüd istumegi ja lööme aega surnuks. Lennukini saab bussiga, mis on Tallinna kohta midagi uut. Süüdi selles ilmselt ehitus. Lennuk pidi väljuma 7.05, kuid tänu tihedale lennuliiklusele ja väidetavale personalinappusele Amsterdami lennuväljal väljume 15 minutit hiljem. Sõit Amsterdami kestab 2 tundi ning kohaliku aja järgi 8.25 uitame juba lennujaamas ja otsime tegevust. Siin liigub juba kõiksugu huvitavat rahvast. Peas kumisevad robotlikud sõnad: ”Mind your step..!” Seda räägib eskalaator, mis võimaldab kiiremalt liikuda .Jeerum, kui palju rahvast on kogunenud, et sõita Indiasse! Enamus reisijaid tundubki olevat India päritolu. Kõiksugu turbaneid ja kirjuis rüüs naisi. Seekord on ka meil au asuda sinna kirevasse järjekorda. Peale korraliku läbiotsimist jõuame lennukisse (muideks turvamehed-naised teevad oma tööd südamega. Eriti just satub hoogu naisi kontrolliv turvanaine.). Millegipärast on Tallinna check-in´ija meid seekord lahku istuma pannud, aga elame üle. Teatavat põnevust tekitab kiire ettekujutus oma võimalikust pinginaabrist. Kas keegi härra turbaniga (neid oli lennujaamas ju päris mitu)? No näis. Satun istuma ühe nooremapoolse hindu mehe ja vanema hindu naisterahva kõrvale. Lennuk on tohutu, kumbki meist pole varem nii suure lennukiga sõitnud. 9 istet ühes reas. Lennuk pidi väljuma 11.05, aga aeg läheb ja läheb, kuid millegipärast istume endiselt veel maas. Piloot selgitab olukorda. Probleem selles, et ei teata palju kütust lennukis on! Miski süsteem ei funka ja et vältida olukorda, et poolel teel kütus otsa saab, müratakse nüüd hoolega. Ilmselt lasti lennukist kütus välja ning uuesti sisse. Lõpuks stardime – poolteist tundi hiljem planeeritust. Tuju on kuidagi ebakindel. Lennukis tassitakse pidevalt toitu ja jooke ette ning see aitab aega surnuks lüüa. Külastame teineteist või määrame kohtumispaiga lennuki keskel asuvate tualettide juures – seal on võimalik end ka tankida mahlaga, kui stjuardessid parasjagu jooki jagamas ei ole. Tegelikult on hea mõte jalgu sirutada. Seda muidugi mitmel põhjusel…no näiteks lihtsaim neist see, et pikk lend ajab muidu jalad koledasti paiste.


Palvelipud mäekurul
Meesterahvas kõrval alustab juttu. Tegemist on Bostonis elava IT-spetsialistiga, kes tuli oma ämma koju viima. Ta on nüüdseks oma uues kodus elanud 11 aastat. Ameerikas abiellunud, aga naine on ka Indiast. Igas mõttes suurrahva esindajana näitab ta üles palju uudishimu väikese Eesti kohta ning peale tema valgustamist lubas nüüd suure innuga otsida lugemist Eesti kohta. Lend kestab umbes 7 tundi. Selle ajaga jõuame vaadata ära ka ühe India suurteose, mille pealkiri kõlas umbes nii: ”Rumpa-rumpapaa..”. Kuna filmi lõpp hakkas kokku langema planeeritava maandumisega, siis keritakse vahepeal kiiresti filmi edasi…seda ka siis kui oli käimas teksti osa,mida teadupärast mahub suhteliselt vähe laulu ja tantsu vahele. Enne lennukist väljumist on nagu eksamiärevus. Kohaliku aja järgi oleme kohal umbes veerand kaheteistkümne paiku. India ja Eesti ajavahe on 2,5 tundi. Kuidagi nagu palav tundub lennujaama hoones. Läbime kontrolli immigratsioonionude juures. Tegelikult on see lihtsalt lennukis täidetud planketi ära andmine ja passinäitamine, kuhu lüüakse saabumise tempel. Kartsime, et täita tuleb hulgalisemalt dokumente. No näiteks selle kohta, et Pakistani Sõprade Ühingusse mittekuulumise, püha lehma tõve mitteomamisekohta jms. Ei, neid siiski ei tule täita. Ootame pagasit, aga ei kuskil. Siis märkame, et mingil põhjusel võtab keegi ametnik pagasi lindilt maha. Otsime siis seda maas teiste kottide seas ja õnneks on mõlemad kotid olemas. Liigume edasi. Anname vajaliku lipiku veel tollionudele ja olemegi kohal. India!
Vastuvõtjaid siltidega paistab eemal tohutult. Hirmuäratav. Kuidas me selle õige üles leiame!? Kas keegi üldse on vastas?!!! Vahetame veel raha. See on ka omaette protseduur. Väljastatakse sertifikaat, mida tuleb näidata kunagi, kui sooviks raha tagasi vahetada kõvasse valuutasse. See on vajalik siis kui vahetaks üle 10 000 Rs. Meeletute siltide seast leiame lõpuks enda nimed. Huhh, üks etapp läbitud! Keegi on vastas nagu lubatud. Väga viks onu, lipsu ja viigipükstega. Väljas võtab vastu ... saun. APPI! Meeletu palavus ja niiskus. Mussoonid on lõppemas. Midagi sellist pole me varem kogenud, muideks väljas pidavat olema vaid 28 kraadi. Ettekujutuse tekitamiseks tekkis järgmine assotsiatisoon. Kujuta ette, et ronid suurde prügikotti, lased oma väikse vannitoa vanni tulikuuma vett täis ja siis topid omale kotti töötava tolmuimeja. No midagi sellist see India niiske soojus umbes siis tähendab. Lihtsalt seismisest hakkab seljas vesi voolama. Auto viib meid Domestic Airporti (kohalikud lennud). Põgus pilguheit autoaknast tõotab huvitavat elamust. Juba võtavad meid vastu kirjud veoautod, lugematu arv rikshasid, sagivad inimesed – India ei maga. Astume konditsioneeritud õhuga autost välja ja…prilliklaasid lähevad soojustest uduseks.


02.09. Delhi – Leh
Meile organiseeritakse lennukipiletid ning lõpuks pääseme jaamahoonesse – mitte küll enne, kui pole näidanud hambuni relvastatud turvameestele oma pileteid. 5.40 läheb meie lennuk Leh´i. Istume ülekonditsioneeritud lennujaamas. Pagan, külm hakkab, sest tuul puhub otse peale. Teeme oma check-in´i pooleldi aparaadis, pooleldi letis. Läbime turvakontrolli, naistel on see toiming siin maal eraldi kardinate taga. Uudne käsipagasi tembeldamine ja sildistamine on siin kombeks. Ja siis jällegi midagi uut – tuli minna õue ja oma kotid identifitseerida. Kui seda ei tee, siis pagasit lennukile ei võeta. Õnneks teavitatakse alati kõigist protseduuridest nii läbi raadio, kui ka isiklikut. Üks vormis noormees käis ja küsis visalt, kas te olete juba oma pagasi tuvastanud? 5.15 paiku istume lennukis. Isegi sel väiksel sõidul pakutakse süüa, kuigi stjuardess olid kuidagi torssis. Ilmselt oli tal öösel halb uni.

Enne maandumist Leh's
Maandumine Himaalajas on omaette ettevõtmine ja silemaa piloodile ilmselt mitte jõuakohane. Lennukid käivadki vaid päevadel, mil neil on nähtav kontakt maapinnaga. Meie päeval see õnneks nii on. Enne maandumist hoitatakse ka reisijaid võimalikust mürast ja lennuki väga kiirest langemisest – see pidavat olema normaalne. Kella 7 paiku olemegi kohal. Lennujaamas võtsid kõiki vastu tiibeti rahvarõivais naised, kes riputasid saabujaile valged sallid kaela. Lennujaama pildistada ei tohi, kõikjal on püssidega sõdurid. Leiame sildi abil kergesti meie vastuvõtja – Lobzangi. Omapärane mees, kohaliku ja lääneliku modernsuse segu. Pakid jeebi peale ja tee viib meid hotelli poole. Hotell on Holiday Ladakh.



Hotell Holiday Ladakh
Seal võtab meid vastu hommikune vaikus, Dalai-laama suur pilt ja jällegi valge salli kaela riputav ehe tiibetlane. Istume ja joome teed. Täidame juba teist korda Leh´is immigratsiooni plankette. Imeline, milline rahu siin hinge poeb! Lobzang soovitab puhata ja juua palju vett, kõrgust ikkagi 3500m.
Mida see organismile tähendab? Sellisel kõrgusel sisaldab õhk oluliselt vähem hapnikku kui merepinnal. Kehas täidavad hapniku transportija rolli punalibled ja nende hulk madalal elajatel on väike. Seepärast võtab organismil mõned ajad, kuni kasvab punaliblede arv ja enesetunne normaliseerub. Seniks tuleb kannatada iiveldust, peavalu, peapööritust ja meeletut nõrkust. Aitab ainult ootamine. Ära tuleb mainida ka haiguse individuaalsus, erinevad inimesed kannatavad kõrgust erinevalt ja teadus ei seleta seda tänaseni.
Boss valvab
Hotell on moodne. Jooksev vesi, veega kemmerg, kuigi see vesi jookseb hotelli tagant ilmselt tänavale. Paistab olevat kallimat tüüpi. Käime pesemas ja heidame puhkama. Magame poole lõunani, siis aetakse sööma. No nii, on tunda, et kõrgus juba tiksub. Pulss lööb tunduvalt kiiremini ja aju üritab saada vajalikku kogust hapnikku. Joome ja joome vett. Kella viie paiku ootame Lobzangi, et minna linnapeale (arvas, et kui enesetunne hea, et siis näitab turgu jne). Istume hotelli soojal trepil, aga teda ei tule ja seega otsustame minna ise. Kant on ehe, pole midagi öelda. Tänavate longivad lehmad, eeslid ja koerad. Mäest üles on raske astuda, hingeldama ajab. Kokku tuli umbes tunnine ring. Hotelli naastes saabus jälle pohmelus - kõhus keerab, pea tuikab. Tuleb kannatada! Personaalselt käidi sööma kutsumas, kuigi ei tahaks nagu, aga sunnime. Siis saab vähemalt peavalurohtugi võtta. Muideks süües läheb enesetunne paremaks. Homme peab kell 6 tõusma, Lobzang pidi 7 paiku tulema ja meid matkale viima. Seega, uuesti magama.
Leh'i tänavate tumedam pool

Leh'i sissesõit Manali poolt
Mõned märksõnad:
-veider tunne, kui sind kõik tänaval pilguga saadavad (etteruttavalt – kõik see on siiski pisiasi võrreldes Delhiga)
-tänavatel jääb silma palju palverattaid
-India MTV on päris lahe

Mr.Lobzang

03.09 Leh - Spituk – Zinchen 3200 m
Öö on väga hea, uni kosutav, ainult nina on kinni. Õhk on kuiv ja kohati on ikka täitsa valus hingata. Ninast tuleb imelikku veresegust asja. Sööme hommikust – omlett, lahustuv kohvi. Teenindus on meeletu. Tellime ka maisihelbeid…ja saame selle….kuuma piimaga, midagi uut. Meie maitsemeelele on see esialgu harjumatu.
Lobzang viib meid oma kontori juurde. Sõit kitsastel tänavatel on meeliergutav, pidev signaalitamine ja kiirus oli ka korralik. Meile tutvustatakse meie giidi ja kokka, kellega läheb sõit edasi Spitukisse. Kogu see teekond on juba elamus omaette - autos mängib taustaks kohalik ja seega asjakohane muusika, vaated ise, mida tänav pakub, on aga dokumentaalfilmidest tuttavad. Inimesed ja autod, väikeste palveratastega vanamehed ja tõmmud hindud tööd rabamas. Spitukis ootavad meid juba 4 hobust ja kaks noort hobusemeest. Spituk on küla, kust meie Markha Valley matk alguse saab. Seal toimub kohtumine hobusemeestega ja hobuste laadimine.


Spituk-Zinchen
Ilm on juba kuum. Taipame varsti oma eksitust – me ei võtnud vett kaasa. Saime aru, et see on esimesel päeval firma poolt kaasas, aga siiski seda meile ei antud. Matk läheb üle tolmuse ja taimevaba, suht lameda kõrbemaastiku. Päike sirab lagipähe. Ei lähe kaua, kui tunneme, kuidas vaikselt hakkab keel suulakke jääma ja huuled kuivavad. Võtame lõunapaki seest kolemagusa väikese mahla, mis aitab hetkeks olukorda leevendada. Giid teeb mõnusalt ees tempot. Peame selle spurdi suhteliselt kenasti vastu – tundub, nagu pandaks meie füüsiline võimekus testimise alla. Arvestades fakte, et oleme alles teist päeva sellisel kõrgusel ja seda, et on põrgulikult palav ning asjaolu, et oleme läbinisti ära kuivanud, võime endaga küll rahule jääda. Leevendamaks meie piinu annab giid lõunapausi ajal (u 1 tund istume jõe kaldal silla all varjus) oma limpsi meile. Ise võtab jõest vett, öeldes, et see ei tee talle midagi. Peale pausi hakkab rada tõusma ja kuidagi raske on. Tempo on kiire, suu kuivab. Palav, meeletult palav on! 5 tunni pärast jõuame laagrisse. Vahepeal jõuavad meile ka hobused järgi. Loodame, et nende sabas on vähemalt normaalne tempo, kuid eksime rängalt - ei jõua loomadega sammu pidada. Laagriplatsil on poeke. Ostame sealt õlle (eks ole) ja 3 vett. Kokku 210 Rs. Meiega ühineb üks toidumürgituses prantslane. Ta julgeb imestust üles näidata – kas tõesti kogu see kamp on vaid meie kahe pärast? Mis sa teed, piinlik hakkab küll suts. Meie tore kokk oli valmistanud juba kannu maitsvat teed. Naudime siis seda.

NB. Kokanduslik mõte – lisada teevette enne kaneeli või ingverit. See teeb tee väga maitsvaks. Ojaa, teed saame oma teekonnal palju kerest läbi lasta.
Kohalik peldik on nagu maal muiste. Auk, aga puhas. Hirm on vaid, et herilased saavad kurjaks, kui nende tegemisi segada. Ise saaks ka, kui keegi sulle pähe laseks.


Ladakhi peldik

Meie giid – Dorjay (dordśei) on 25-aastane noormees. Kokapoiss aga 24-aastane Nurboo või Tsewang – lõpuks me ei saagi aru, variante tuleb nii palju. Saame aru, et Tsewang on tegelt eesnimi, aga seda ei kasuta keegi. Hobusemehed hoiavad omaette. Ajame juttu ja sööme. Muideks nemad meiega esialgu ei söö, öeldes, et Ladakhi rahvas sööb hiljem. Selle Ladakhi rahva väikse osa siin laagris proovime lähiajal igatahes ümber kasvatada. Pimedaks hakkab minema kuskil poole kaheksa paiku. Tähistaevas on siin eriliselt madal, katsu või käega. Uinume umbes 9 paiku, silm ei suuda kauem lahti olla.

Manikivi palvetega

4.09 Zinchen –Yurutse 4295m
Uni on katkendlik ja äratus umbes 6 paiku. Üritame ennetada seda, et poisid meile tee voodisse toovad. Dorjay ei maganud hästi, tal olevat kõhuvalu, oksendas. Kahtlustame küll, et see on jõeveest, aga ta eitab. 8.25 asume teele. Raske päev on ees. Jõge ületades kukub me giid sisse. Lihtne – tasakaal on kerge märgadel kividel hüpeldes kaduma..ja juba tervitavadki sind külma ja kärestikulise jõe vood. Õnneks ei saa Dorjay viga ning matk võib jätkuda.

Yurutse küla 4200m peal, üks kõrgemaid asustusi maakeral

Enne laagriplatsi peale Yurutset, taustal Stok Kangri tipp
Vaated muutuvad aina ilusamaks ja ilusamaks. Teekond ise raskemaks, kõrgust kerib juurde. Tõusu teeme täna kokku 900m. Kõik, mis tuleb üle 4000m, tuleb väga raske tööga. Meeletu eneseületus. Pulss on stabiilselt punases, seljakott tundub tinast olevat või istub keegi seljas. Gravitatsioon on siin kindlasti suurem kui kodus. Jõuame telkimisplatsi 13.00 paiku. Üldse on siinkandis matkapäevad rihitud nii, et kahvanäoline turist saaks pärastlõuna lebotada ja valmistuda järgmiseks päevaks.

Valgete klientide hobusekaravan liikumas laagri poole
Matk tuli kokku täna seega pausidega koos 4,5 tundi. Näeme teel kaugelt ida-nahurit ehk sinilammast. Lumeleopardi kahjuks ei kohta, kuigi siin neid pidavat veel looduses olema. Laagrisse saabudes on kohutav palavus. Istume teetelgis ja hingeldame. Pulss ei taha kuidagi alla minna. Seega hea mõte võtta üks õlu, see kindlasti aitab. Teeb olemise mõnusalt uniseks. Muidugi jääme prantslase vahele, kes avaldab jälle arvamust - me joovat palju. Istume siis teise grupi hobusemeeste ja giidiga (valdavalt on nendeks siinkandis tiibeti põgenikud) ning prantslase ja austraallasega telgis ja arutame ajalugu ja poliitikat. Tiibetlased saavad väga hästi aru me ajaloost ja selle sarnasustest nende omaga. Meie poisid toovad tee telki. Oh jeerum, jälle piinlik. Miks küll selline karm teenindus?


Laagriplats Ganda-La base campis, 4300m
Kõrgus tiksub jälle vaikselt, kuid homme peab olema vormis. Tervis on siiski piisavalt hea, et teha mõned fotod marmottidest. Marmotid on oravaliste perekonda kuuluvad imetaja, keda võib leida ka Euroopast, täpsemalt Alpidest. Nad on väga suhtlemisaltid, kasutades selleks valju vilet…seda eriti kui on vaja üksteist hoiatada saabuva ohu eest.
Marmott
See pilt on netist virutatud

Veidi väsinud stuupa
Enesetunne on päris talutav. Mõned aklimatitõusud peldikumäele, raske on. Ristime niimoodi 50m eemal ja 10 m kõrgemal asuva peldiku, mis võiks julgelt kandideerida Unesco pärandi nimekirja - vaade sellest peldikust Stok Kangri massiivile on hingemattev. Jalutuskäigud sinna aga võtavad hetkel küll võhma välja. 50 meetri peale kolm puhkust on tavaline. Õhtusöök on maitsev. Palve peale sööme edaspidi poistega juba koos. Lebotame telgis, pulss üleval ning öö tõotab tulla huvitav. Kõrgushaiguse kogemus on tagantjärgi põnev, kuigi hetkel nii põnev ei ole. Üheski asendis ei ole liiga hea olla. Süda tambib telgipõrandalt vastu, magada ei lase. Isegi peldikust avanev vaade ei suuda enesetunnet väga tõsta. Siiski annab matkajatele kõrgus mõneti erinevalt tunda - ühel puudub söögiisu, teisel algab keset ööd rank peavalu koos kurnava januga. Oma esimesest päevast teame, et sööma tuleb sundida, see parandab enesetunnet. Väldime siiski Diacarbi (kõrgushaigust leevendav, aga muidu silmarohi) söömist, need on meil tähtaja ületanud juba ka.
Tulles korra tagasi janu juurde. Enne magamaminekut küsib giid: “Kas teil telgis ööseks vett on? Ja meie vastus, et me ei joo öösel. See on vale vastus… Õnneks on pudelite põhjas üht-teist veel saada ning see vähene aitab neelata Ibubrofeeni.
1.30 hakkab sadama ja päris kõvasti. Ühest kohast tilgub sisse ka. Kokkuvõttes, raske ja vahelejäänud öö. Ahjaa, päevase matka enerigakulu oli ca 3000 kcal. Võrdluseks: Harku metsa rattatrenn kipub alla tuhande tavaliselt jääma.

5.09 Yurutse - Ganda La (4900 m) - Skiu (3510 m)
Ärkame enne tee serveerimist. Kõhus keerab kergelt ja hirm on, et kuidas küll tänane tõus ära tehakse. Dorjey küsib pidevalt enesetunde kohta. Arvab siiski, et pole midagi hullu, et küll me selle tõusuga hakkama saame. Alustame jälle kaheksast. Giid pidi meile suts hiljem järgi tulema. Oi, kui raske! Paar sammu ja puhkus. Siis aga läheb kuidagi heaks, rütm tuleb sisse. Jõuavad järele Nurboo ja Dorjay. Nad astuvad kogu aeg meie sabas ja keelduvad mööda minemast, kui teed pakume. Nende jaoks on see justkui pargis jalutamine. Dorjay on nii kõva mees, et oma sõnul võib ta kuni 7000 meetrini ilma kõrgust tundmata astuda, kadestamisväärne. Lõpp on ikkagi raske. Teepeale jääb fotokoolitus hispaanlasega, mille teemaks – kasutame filtreid. Hispaanlase naine on küll väga kurnatud olekuga, mis seisneb äärmiselt aeglaselt liikumises ning vahepeal jääb ta ka pikalt istuma. Mees ise ei näi sellepärast eriti muretsevalt ja astub pikalt ees.Loodus on ilus, ei pea vist mainima. Marmotid piuksuvad, kui kotkas ülepea lendab. Muidu aga vaid veri kohisemas kõrvus ja pulss tambib.

Hispaanlase naine võtab viimaseid raskeid tõusumeetreid
Ja siis, lõpuks ometi Ganda-La. Istume veits ja sööme pähkleid, teeme mõned pildid ja alustame laskumist. Kergelt pea tuikab aga muidu on olemine super. Meil näitab kell kõrguseks 4850m. See on üks sellistest kohtades maailmas, kus sa lihtsalt istud ja oled ja võid kõik unustada. Õnneks siin matkal on neid hetki võtta piisavalt.



Jõudmine Ganda-La gurule, 4850m
Ekspeditsioon Ganda-La gurul, tundmatud näod on kokk Nurboo (paremal) ja giid Dorjay (paremalt kolmas)

Palvelipud kurul
Laskumine on lõputu. Teeme palju pilte ja jõuame lõpuks nõrkade jalgadega teemajja ja sööme lõunat. Asume uuesti teele – “vaid” 3 tundi veel. Giid teeb ees tuttavat kiiret tempot. Kõnnime omamoodi kanjonis, jõeorus, kus koledasti tolmab. Vahepeal õnneks saame aega istumiseks ja siis algab jälle kiirkõnd. Aga siis oleme kohal ja isegi kiiremini kui arvasime. Tore on asjaolu, et giid lisab jutule alati tunnikese aega juurde, aga reaalselt jõuame alati veidi varem kohale. Ta kohe oskab meid rõõmustada! Jalad on läbi ja mõnus väsimus tiksub keres. Kokk on juba varem kohal ja tee on muidugi valmis. Kokku siis 7 tundi rasket päeva kõnnitud. Küla on seekord eriti muljetavaldav – uhke klooster, stuupad, mitu teemaja. Uhkes kloostris või gompas, nagu seda siinkandis nimetatakse, elavat ka üks munk. Ostame 2x50 Rs eest endale õiguse duśśi all käia. Päikesepaneel kütab väga kuuma vee. Ja eks üks õlugi mahub ostukorvi. Hea,et prantslane ei näinud. Täna lubasime endale näiteks uue aluspesu, sokid ja äkki viitsime isegi hambaid pesta. Telgis kotte kohendades tuleb välja paaripäeva vanune ja üleküpsenud banaan. Hmmm..ah sinna see kaduski!

Koormahobused
Selle õndsa dusshi on siia külla ehitanud Ladakhi Naiste Organisatsioon koos India valitsusega. Valitsuse abi seisneb külade varustamisel päikesepaneelidega, mis on toonud tükikese tsivilisatsiooni siia arhailisesse piirkonda. Õnneks moblad ja televisioon siin ei levi, loodetevasti jääbki nii. Kesklaine raadiojaamu kuulatakse küll ja maasvedelevate patareide hulga järgi arvestades, kõvasti.


Skiu küla, 3400m

6.09 Skiu - Markha (3850 m)
Uni on öösel väga hea arvestades kanget nohu, mis kallal. Ärkame jälle 6 paiku ja alustame kõndimist 8 paiku. Läheme jälle kahekesi ees. Enesetunne on kuidagi nõrk. Higi tuleb kergelt selga ja pea on suts uimane. No mis nüüd, ega ometi haigeks ei jää? Tee läheb orus, mööda jõe kallast. Lõputu, aga ilus. Vahepeal teeb rada siiski mõned kaelamurdvad tõusud ja laskumised ka mööda suht pehmet pinnast. Palju stuupasid ja palvekividega müüre (maniwalls). Jõeületus on paras elamus. Meil olid selleks puhuks plätud kaasas,hea kodutöö! Vool oli päris tugev – kui tähelepanu kaotada, viib kaasa.

Skiu-Markha vahelisel rajal
Tehnika on selline, et kunagi ei tohi voolu lasta põlveõndlatesse, lükkab kohe põlvili. Jõuame Markha küla külje all asuvasse külakesse. Dorjay tädi elab siin. Tuuakse piimateed ja küpsist. Ootame hobusemehi, tuuline on ja suts jahe hakkab ka. Tegime vist jälle liiga head tempot ja jõudsime planeeritust varem kohale. Aga päev oli piisavalt pikk, kokku 6,5 tundi. Pere lahedad nagamannid on meile ootamisel seltsiks, kellega üritame ka juttu teha. Mis soost lapsed on, ei tea Dorjay isegi. Küpsist virutavad aga mõlemad mehiselt. Keeleoskust on lastel juba ka, any chocolate? Dorjayst veel niipalju, et ta õpib Leh´is tiibeti meditsiini. Peres on neil kokku 10 last ja tema on umbes keskmine. Kaks õde õpivad ka Leh´is ülikoolis.

Kohalikud kaunitarid
Saabub prantslane – maailmaparandaja. Nüüd on ta kogunud prahti teelt. Ja jällegi väike irooniline märkus meie suure teeninduse kohta. Märkuseks, et ta maksis selle treki eest 200 taala..mnjah, suts vähem tõesti. Meie summa selle kõrval ikka üüratu (855 $). Ärgem unustagem, et meie summa sisse läksid ka hotellid Leh’s ja Delhis ja liikumised punktist A punkti L. Harjumus pidevalt midagi teha ei taha ka matkal ära minna. Seekord sai sügelevaid käsi köögitoimkonnas rakendada - pika nuiamise peale otsitakse peotäis hernekaunu puhastamiseks välja. Sööme lõunaks traditsioonilist kohalikku kiirtoitu - riis ja köögivili. Peale lõunat toimub tutvumine kohaliku eluga. Põllul on naised ametis viljakoristusega – töö tundus raske. Ainsa mehena on põllul meie giid Dorjay. Lobitöö tulemusena lubatakse põllule ka läänemaailma esindaja. Nisu kisutakse koos juurtega välja ja pärast pannakse süsteemi järgi hunnikutesse. Päris raske töö, arvestades, et pikk maa oli päeva jooksul maha kõnnitud. Peale rasket tööd põllul saab Dorjayga tehtud juttu tsangist. Tsang on kohalik nisuõlu, mida üks endastlugupidav majapidamine omatarbeks ajab. Ahmimaks endasse võimalikult palju, vihjame, et oleme huvitatud selle rüüpe proovimisest. Meenutab nädalaks köögilauale ununenud valget veini, kus kärbseparv juba ümber tiirutab. Õhtusöögi kõrvale ongi orgunnitud väike pudelike. Mnjah. Ütleme nii,et väga omapärane kääritatud rüübe. Poeme põhku jälle 21.00 paiku. Kimumees rögiseb kõrval telgis. Kimumees on mongoli välimusega, perfektse englishiga grupijuht, kes pani oma telki üles tunnikese ja kimus selle juurde kõvasti sigarette. Teda kohtame oma jutustuses ilmselt edaspidigi.Öösel hakkas korralikult sadama.


Kohalikud küpsisesõpradest noorpioneerid suhtlemas
7.09 Markha – Hankar (laagriplats 4280m)
Ärkame kehva ilmaga. Mingi koerlane on kogu meie prügi platsile laiali tassinud.Asume teele 8.15 paiku. Tee viib läbi Markha küla. Alguses satume valele teele, sealtkaudu oleks tulnud ületada 4 jõge.Giid jõuab järele suurte vabandustega just ajal kui kõhkleme, et oleks pidanud mööda mäekülge minema, mitte jõeorust.Ületame lõpuks vaid kaks korda jõge. Sellise ilma ja nohudega ei tundu seegi just meeldiv tegevus. Inglased ja kimumees satuvad meiega samal ajal ületama jõgesid. Möla jagub sel seltskonnal piinlikult palju. Kõigis peatumispaikades on jäänud mulje, et nad kohati halvustavad maad ja inimesi, kellele nad külla on saabunud. Pidevalt ajavad oma Maggie makarone taga…
Teekond pidi täna võtma 4 tundi, aga ei lõpe ega lõpe otsa. Lõpuks võttis kokku 6 tundi. Võibolla oli me tempo ka aeglasem. Pikk matk annab kergelt tunda…kellel kõõlus haige, kelle jälle teeb haiget liiges. Tõustes hakkas sadama, müristas ja päris õudne on. Sadu läheb üle raheks, aga meil on vihmakindlad joped. Teised tunduvad kuidagi eriti paljad…südametunnistuse piinad. Dorjay keeldub korduvalt pakutud fliisist, mis niikuinii kasutamata kotis kaasa loksub. Dorjay arvab, et homme võime lund saada ja kui ikka kestab kole ilm, peame juba homme mäeguru ületama. See tähendaks jälle 900 m tõusu. Mägedes on ilm kiire muutuma ja poole tunniga on sadu lõppenud ja päike väljas. Jääme umbes 4280m kõrgusele laagrisse. Enesetunne väga hea. Homme pidavat nägema palju jakke.



Jõeületus

Nunn kohendab palvelippe
Hobustest on kahju, neid aetakse ikka meeletuid tõuse üles. Aga tiibeti loom pidi olema maailmas ainulaadne. Väga tõsine tööloom. Vahepeal võeti hobustele appi veel eesel, sest koorem oli liiga karm ja üks hobune jäi haigeks. Õnneks ta siiski taastus. Ilm klaarib end ära. Päikese käes kuivavad kõik asjad kiiresti. On täitsa mõnus soe. Õhtu veedame söögitelgis, kus Nurboo ja Dorjay valmistavad kohalikku spetsialiteeti – momosid ehk meie mõistes pelmeene. Seekord taimse sisuga. Eri kastmetega on momod ülimaitsvad. Momosid tehakse Tiibetis vaid tähtsatele külalistele ja kui teise grupi hobusemees sattus meie toidutelgis momode jääke nägema, siis oli tema imestus piiritu. Laob enamuse endale taldrikule ja laseb ennast ka tähtsa külalisena tunda. Nende kokk pakub vaid Maggie makarone. Poeme põhku juba enne üheksat.

Sametised mäed Hankari küla kandis enne äikest

8.09 Hankar - Nimaling (4720 m)
Öö on üks parimaid. Magame nagu nuiaga saanud. Nina oli lahti ja midagi ei seganud, aga kurk oli imelik. Nagu mingi valus tükk oli kurgus. Ladakhis on niiskusega rasked lood, 6-25% vaid ja see on tuntav kuivus. Hommikuks on kurguvalu kadunud.

Hommikune vaade Kang-Yatze mäele (6400m)
Kehale on ilmunud mõningad punnid, selliste vesiste peadega ja sügelevad ka.Tea, kas allergia või mustus? Õnneks on giidi näos sarnased nähtused.Hommik on ilus ja vaikne. Teele jälle kaheksa paiku. Alguses oli suht järsk tõus, aga tõusu lõpp pakkus autasuks võrratuid vaateid 6400 m kõrgusele Kang Yatzele ja teistele mägedele. Möödume kenast väikesest järvest, mille kaldal on tipphooajal ka tee-telk olnud. Lõpetame matka juba 11.30 paiku. Kergelt on tunda kõrgust peas ja süda on ka suts kiirem. Oleme 4720 m kõrgusel ja see on tunda.


Kang Yaze mägi, 6400m. Vaadet naudivad vasakult Laivi,prantslane ja meie giid
Hobusemees, kes meie momod eile ära sõi
PS. Hommikul tehti puri´i leiba. Õlis küpsetatud õhuke India leib. Väga hea ja keele viib alla. Süüa saab siin üldse nagu gurmeerestoranis. Täna leiame rajalt päikseprillid. Laagris selgus,et need on sama momosõbrast hobusemehe omad. Lahe taat on. Õhtul sajab midagi rahe ja lume vahepealset ja ilm tundub väga külm. Samas sellise kõrguse kohta on isegi hea. Nimaling on kõrge org, kus peatuvad karjused. Istume jälle köögitelgis ja lürbime sooja teed. Siinsest peldikust tasub natuke kõneleda. See on küll top10 oma. Nii täis, et ole meister ja leia koht. Tuul on lõikav ja seetõttu on asja ajamine selline karm tervisega riskimine.
Peldikutest ja hügineenist matkal. Peldikud on auguga kahekordsed kivihütid, katuseta ja uksel on riidest kardin. Kuna õhk on siinkandis väga kuiv, siis peldikud ei haise ja valdavalt on hoolimata paljudest kasutuskordadest, väga viisakas korras. Eks leidub ka erandeid. Paberit kasutavad vaid valged, kohalikud ajavad asja vasaku käe ja veega. Paber selles kuivas keskkonnas ei hävine, seetõttu soovitakse see pärast tegevust põlema panna. Selle kohta on terve raamat olemas, How to shit in the woods. Õppige! Pesemiseks on võimalus voolava, kuid raudkülma jõevee näol, aga siinses kuivuses ei tule ka nädalaga erilist mustust selga. Fastumit määrides siiski mööda jalgu mingid rullid veeresid....Sokid kuivavad ka sõlmes ja öösel, kuivus on tunda hingates, nina on seest valus.
Kõiksugu loomi uitab sel platsil – kitsed, lehmad, koerad, eeslid ja hobused. Eriti kangekaelsed on eeslid, kes trügivad oma kerega telgi tuulevarju ja lahkuvad sealt vaid inimese füüsilisel sekkumisel.

Laager Kang-Yatse jalamil, ca 4700m kõrgusel. Hirmus tuul ja kerge lumesadugi käis üle
Õhtul kuuleb meie giid , et tema kliendid on tulnud matkale vaid ühepäevase aklimatiga ja avaldab selle üle selget imestust. Selliseid hulle tema kogemuses enne ei olevat. Meie võtame seda kui komplimenti ja täname õnne, et sellest enne pole juttu tulnud. Magama läheme varakult ja öö on tegelikultt täitsa hea. Kõrgus tuletas end keset ööd meelde terava valuga, kuid kange valuvaigisti lahendas probleemi.

9.09 Nimaling - Kongmaru La (5150 m) - Shang Sumdo (3750 m)
Äratus nagu ikka ja ilm on täna kena. Telk on härmas ja sajab vaevumärgatavaid lumehelbeid.
Toidame koduloomad, mis tähendab lahtiseletatult seda, et jagame oma lõunapakis leiduvad keedukartulid platsil luusivate pudulojuste vahel ära. Lehm oli niivõrd ablas, et sööb kartuli koos fooliumiga. Oma energia oleme saanud kenasti kätte ka keedumunast, leivast, juustuviilust ja magusast mahlajoogist. Magustoiduks veel sokolaad ja puuvili. Reeglina puutume oma lõunapakki alles telklaagrisse jõudes.
Tõusu alustame 7.40. See tegevus on täna jälle liiga ilus, kuigi taaskord suhteliselt raske. Kõrgus nõuab oma. Kivide vahel sebivad imekiired sabadeta rotid. Kartsime hullemat, aga reaalsus on natuke kergem. Harva, kui nii juhtub :) Aga sõber prantslane teeb meile tõusul ikkagi ära, mis tähendab, et esimesed me täna kurul ei ole. Sõber Anti hea tava jääb seekord teostamata. Oleks pidanud ikka varem tõusma!

Kongmaru-La, 5130m
Kõrge koht
9.20 jõuame oma reisi kõrgemasse punkti, 5130m kõrgusele Kongmaru-La kurule. Kokk rõkkab, giid loeb palveid, meie vaid hingeldame. Üleval on täiesti tuulevaikne, kuid külm ilm. Vaateid varjavad mõningad pilved, kuid nuriseda ei tohi. Allaminek on seekord eriti järsk, saab põlved värisema. Endalgi oli raske, loomadest rääkimata. Eesel komistab korduvalt põlvili, aga jääb püsti.

Allatulek kurult. Selge ilmaga paistab siit Pakistanis asuv maailma kõrguselt teine mägi K2
Matk pakkus täna väga huvitavaid ja värvilisi vaateid. On aga ka parasjagu kurnav põlvedele. Kokku kulub 6 tundi. Mõni koht on ka suht ohtlik - üks vale samm oleks fataalne. Juba enne kahte oleme laagriplatsil. Enne seda oleme teinud väikse peatuse restoranitelgis, kus rüüpame teed ja nosime lõunapaki sisu. Kolm teed ja 15Rs. Siis teeme annetuse kohalikule koolile, 100Rs. Et lapsed saaksid talvel koolis käia.

Värviline org peale Kongmaru La'd
Ja ongi käes matka viimane õhtu. Uskumatu ja kahju on ka. Õhtusöök on maitsev nagu ikka. Pakutakse ka spetsiaalset kooki kirjaga: “Happy end of the trak”. Magama jälle üheksa paiku, silm lihtsalt vajub sel ajal juba kinni.

10.09 Shang Sumdo - Martselang (3600 m)
Hommikurutiin sama. Öösel eriti ei maganud, kuna hobused kolistasid telgi ees oma kellasid. Anname giidile jotsa – 210 taala + 1000 Rs palvega see ise ära jagada kõigi vahel. Teenus on olnud aus ja ega päris ei valda teemat, palju siin seda tippi antakse. Sarmet soovitas 5%, Lonely Planet 10, ei tea. Ilm oli suht jahe. Asutame end mööda autoteed minema. Tee kulgeb mööda jõesängi allapoole. Vaatame pidevalt taha..hmm, ei ole veel poisse kuskil. Siiski jõuavad nad meile enne Martselangi küla järele. Kokku läks meil täna 2 viimast matkatundi. Sealt helistab Dorjay Lobzangile. Selgusb et tegelikult peaks me ööbima täna Hemises,aga Dorjay ei tea asjast midagi. Me nagu ka ei mäleta, et selline asi oleks pidand olema. Lepime siis kokku , et ikkagi suundume täna Leh´i. Lobzang saadab meile auto järele. Üks hobusepoiss tuleb meiega Lehi teine asub kogu hobustega koju Spitukisse, kokku 10 tundi kõndimist. Saabub järelesaadetud takso. Jeep. Pakid katusele ja asume teele.
Õnnis ja samas kurb hetk, matka jalgsikäimise osa sai otsa. Puhkus supermarketi ees

Manali-Leh'i maantee

Thiksey klooster
Keerame sisse Thiksey kloostrisse, kus on meeletu jeepide ummik. Vist seoses festivaliga on üritusi kõikjal ja siin oli toimumas Chams – maskitants. See on võimas elamus. Kõik, mida oleme näinud telekast ja nüüd järsku istume selle keskel. Hakka või nutma. Pikad pasunad, kostüümid…palverataste read. Tõesti nagu filmis. Munkade tantsud, pakutakse piimateed ja küpsiseid. Ainus häda, et turiste on ka palju. Kahjuks ei saa sisse kloostri ruumidesse. Naudime veel inimtühja kloostrikatust, kus avaneb vaade ümbritsevale Induse orule ja kloostrihoovile. Film "Seitse aastat Tiibetis" saab nüüd igatahes telekast väga oodatud filmiks.


Thiksey klooster

Thiksey munkade eluruumid
Järgmine peatus on Shey klooster. Keerutame jällegi palverattaid. Klooser on rajatud 1633a. Ainult üks munk askeldab ringi, adidase särk seljas. Aga selle punane värv klapib hästi kohustusliku punase rüüga, seega juriidiliselt on kõik korrektne.Ta avab meile gompa (klooster kohalikus keeles) ukse. Seal näeme 7,5 m kõrgust vasest Buddha kuju (This one has a 7.5m copper statue of Buddha plated with gold, the largest of its kind.) Teeme ka annetuse 20rs. Elamus on väga võimas ja pühalik. Pühakoja ees on suured õlilambid, mis peaks põlema terve aasta.

Palveveskid Thiksey kloostris
Jõuame Leh´i. Käime Lobzangi kontorist läbi. Selgub, et lennupiletid Delhisse peame ise siiski maksma. Nojah, mis siis ikka. Tõestust kuskil ei ole, et need hinna sees oleks ja rahal on siin teine tähendus. Ommmmmm…Jätame Nurboo ja Dorjay´ga hüvasti. Kallistame ja läinud nad ongi. Saame autos veel mälestuseks nendelt käe umber miskid jämedast niidist võrud. Neil endil on sellised samuti.
Algab tsiviliseeritud maailma hüvede nautimine. Kraanist voolav vesi, mis meis küll taaskord teatavaid süümepiinu tekitas, on nauditav ka vaatamata sellele, et ta suht jahe on. Käime ringi linnas, ronime lossi juurde. Sinnajõudmiseks on shortcut variant kasutada kitsaid vanalinnatänavaid, mis on omamoodi elamus tänu seal valitsevale segadusele ja haisule. Tagasiteel käime veel läbi polomatshilt. Polo on siinne uhkus ja au. Leh'i poloväljak on maailma kõrgeim ja seda ei unustata kuskil rõhutamast. Näeme ära isegi ühe väravaga lõppenud rünnaku, muidu suht kaootiline mäng. Lapsed ja koerad jooksevad samal ajal mööda platsi, aga ära mahuvad kõik. Taaskord lööb ninna räige hais. Hotellis saadame e-kirja kodustele. Internet on siin omaette fun, meil venis info niimoodi viimati 10 aastat tagasi ja modemi sissehelistamise hääl tekitas mõnusat nostalgiat. Lobzang oli vahepeal hotelli kõlland ja muret tundnud arusaamatuse pärast lennupiltetitega. Sööme. Hotellipoisid kõik pärivad treki kohta, ilmselt on näod meil reetvalt karused. Süüa on hea ja joome ka kaks väljateenitud õlut. 21.30 paiku vajume unne, rezhiim on niimoodi sees.

Shey gompa


11.09 Leh
Ärkame kaheksast. Sööme ja siirdume linna Shanti stuupa (pidavat tähendama jaapani keeles “maailma rahu”) juurde. Shanti stuupa on väga tähtis ja suur stuupa, mille ehitasid jaapanlased 1985.aastal Jaapani valitsuse abiga, et tähistada 2500 aastat budismi ja propageerida maailmarahu. Ronimine on mööda lõputut treppi. Inimesed teevad juttu. Üks Kashmiri pereisa, pärast üks sõjaväelane üleval, kelle jaoks näis olulisim info olevat, kas me oleme ikka abielus. Nagu ikka võtab hoopis kauem aga aega seletamine, kust sa pärit oled. Oleme just seletamas, et asume Põhja-Euroopas Venemaa naabruses, kui saabusidki õnneks needsamad naabrid, kellest said selle suhtlemisaldis sõjaväelase järgmised “ohvrid”. Oleme allatulles nautimas ilusat ja avarat vaadet Leh´i linnale, kui veel üks hindu sobitab meiega sõprust. Tema oli muidugi eriti tüütu. Saime aru, et kui sa just ei ole bisnessmänn, siis oled mage tegelane. Aga õnneks bürooametnikuna klassifitseerud ka. Ülekuulamisel püüti heita pilk ka sugupuule – eriti pööras ta tähelepanu meie reisiseltskonna meessugupoolele. Mis ametit isa peab, mis ema jne jne. Lõpuks muutus vestlus tüütavaks ja lahkusime. Siiski sõpradena. Stuupa oli äge. Nägime vanatädisid, kes üleval palvetasid…roomates ümber stuupa.

Leh'i vanalinnast Main Bazaarilt vaade lossile
Budistid usuvad uuestisündi. Kui elad oma elu patuselt, siis sünnid näiteks vihmaussi või kärbsena. Nende ülim püüd on vabaneda uuestsünnist ja selleks on nad sunnitud tegema suuri jõupingutusi. Lisaks siivsale eluviisile aga on võimalus end nirvaanasse saata näiteks roomates. Eriti kõvad budistid roomavad näiteks Lhasast kuni Lääne-Tiibetis asuva Kailashi mäeni. Selline teekond võtab aega kuni pool aastat, kokku 1200km. Aga roomata kõlbab ka mujal ,peaasi, et roomatakse päripäeva.

Main Bazaar - nö Leh'i peatänav
Jõuame hotelli lõunasöögi ajaks. Kuuleme uudiseid, et täna oli maandunud vaid üks piloot, teised ei riskinud. Seega pinge tõuseb, kas saame õigel ajal minema. Vahpeal tuleb Lobzang meie passide järele ning sebib poole odavamad lennupiletid hilisemale lennule. Seega homme läheb lennuk 10.30. Kui ilma on... Käime kiirelt veel tiibetlaste turul ja ostame ühe palveveski ja hõbeehte. Kokku karm summa – 2100Rs. Ilm keerab ära ja hakkab sadama. Meie tuttav hotelli admin arvab, et homset ilma saab vaid jumal teha. Üks päev on siiski ju ka varus. Sööme. Täna on väga maitsev õhtusöök. Kohalik roog skiu ja lillkapsad tomatikastmes. Homme pidavat saama momosid. Nojah,neist jääme ilma. Poisid on siin kõik nii abivalmis ja ütleks, et üleliiagi alandlikud - meil sellist teenindust ei leia. Aga eks viskame neile pidavalt ka jootraha.Väljas sajab ja piparmünditee on nagu rusikas silmaauku. Õhtusöögi kõrvale pannake mängima sama plaat, mis saadab ka meile tuttavat Everesti DVD'd, vaid Kersna häälega kommentaar on veel õndsusest puudu.


Leh'i Palace
Shanti Stuupa - piirkonna suurim omataoline
Leh on Ladakhi piirkonna pealinn. Asub ca 3500m kõrgusel merepinnast, olles sellega üks maailma kõrgemaid linnu. Leh uhkeldab maailma kõrgeima lennuvälja ja poloväljakuga ja on tuntud igal suvel toimuva kahenädalase Ladakhi festivaliga, mis on eriliseks maiuspalaks just tiibeti kultuuri ahmivatele väliskülalistele. Aga kõige rohkem rõõmu paistab pillimäng ja tants pakkuvat just kohalikele.
Üle Lehi vaatab mäeküljel asuv Lhasa Potala Palace’t meenutav, kuid veidi väiksem Leh Palace, mis on ehitatud 17 sajandil kuningas Sengge Namgyali poolt. Loss on 9-kordne kiviehitis, mis jäeti maha 19 sajandil. Tänaseks on varemed taastatud ja loss avatud külastajatele, pakkudes väärt panoraami Induse orule ja kogu Lehi linnale.
Leh ja Ladakh üldse on väga kuiv piirkond. Aasta keskmine sademete hulk jääb vaid 50mm kanti (Tallinnas ei ole probleem maha sadada 40mm päevas). Suvi on väga soe, temperatuurid ulatuvad 35 kraadini. Talved seevastu karmid ja lumevaesed, kuid kuni 40 miinuskraadiga.Majades köetakse sel ajal vaid eluruume vähese saadaoleva puiduga. Talvel on Leh’il ühendus muu maailmaga vaid lennukanali kaudu. Ainus arvestatav maantee Manali suunas on mõnel aastal kasutatav vaid 5 kuud, kuna ületab mitu 5 km kõrgust kuru ja lumeolud ei võimalda teed alati kasutada. Samuti on piirkonnas teedeehitus pidev töö maalihete ja kivilaviinide tõttu.
80% Leh’i elanikest on budistid, 15% moslemid ja 5% moodustavad hindud,sikhid ja kristlased. Budistlik atribuutika paistab silma igal sammul – palveveskid, palvelipud, pildid. Moslemite jaoks tegutseb linnas kaks väga uhket mosheed. Valdavaks kõnekeeleks on ladakhi keel, aga elanikond valdab ka hindi keelt ja kauplustes-turgudel saab hakkama inglise keelega. 75% elanikest on kirjaoskajad, kuid see protsent on tõusuteel, linnas ona arvukalt koole ja isegi ülikool. Tänavapilt on sarnane keskmisele Aasia asulale, olles euroopa mõistes räpane ja parasjagu räämas, kuid kindlasti paremas seisus kui hindude samalaadsed asulad. Äärelinna moodustavad sõjaväeosad, kesklinnas märkab ka märke väga moodsast maailmast – laptopide parandus, mp3 mängijate reklaamid ja Nokia E65 on uus reklaamihitt. Veider on seda reklaami muidugi näha 200 aasta vana hoone varemete seinal. Peamised vaatamisväärsuses on eelpool mainitud Leh Palace, Main Bazar (turutänav) ja Shanti Stuupa. Eurooplasele pakub siiski iga Leh’i tänav ja inimene elamuse – ehedus ei ole siin turistidele, vaid elu ongi selline.
Lehi pääsemiseks Delhist saab kasutada kolme lennufirma, AirDeccan, JetAirways või Indian Airlines teenuseid. Arvestada tuleb väga varase lennuga, sest hommikuti kipub ilm piirkonnas olema alati maandumiseks sobivam. Pilves ilmaga maandumisi ei toimu. Indiale ja poliitiliselt tundlikule Kashimirile omaselt tuleb ära kannatada ka kõikvõimalike blankettide täitmine, kõrgendatud turvakontrollid jms eksootika. Ärge unustage oma pagasit oma silmaga identifitseerimast, vastasel juhul neid lennukile ei panda.
Kehtiv rahaühik Leh’s on India ruupia, kauplemiseks kõlbab ka dollar ja euro. Kaardimakset üldiselt ei tunnistata, vähesed poed uhkeldavad Visa ja Mastercardi kleebistega ukse peal. Kerjuseid on linnas väga vähe, Ladakhi rahvas on küll vaene, kuid uhke ja enesekindel. Jootrahaks võiks turistil väikseid ruupiaid muidugi taskus alati olla.


Leh'i kesklinn

12. 09 Leh-Delhi
Ärkame varem ja piilume ilma. Enam-vähem. Kohati küll tunne, et ei…täna ei tule siia ükski lennuk. Ja siis läheb ilm paremaks ning näeme kahte lennukit alla tulemas. Kell 8 tuleb Lobzang järgi ja oleme teel lennujaama. Ilmselt asjad sujuvad. Jätame hüvasti, teeme turvatralli läbi. Meil võetakse ära fotoka varuakud, mis seals ikka.Tuleb ka siin oma pagasit identifitseerida ja läbi otsitakse 2 korda. Kontrollitakse käsipagasil oleva lipiku templeid jne jne. Oleme lennukis lõpuks ja see stardib 15 min varem. Kohaliku lennu kohta pakutakse ebatavaliselt tugevat einet, incredible! Ning olemegi armsas Delhis. Ojeeee….tuttav kuumus. Aga kõik laabub - meid ootab juba tuttav lipsustatud onu, kes viib meid hotelli. See, mida autoaknast näeme on pehmeltöeldes hirmutav. Istume toas. Eriti vanaaegne kondikas müriseb. Vaatame telekat….saame teada 10 parimat peo pidamise kohta ja 10 parimat komöödiat jne. Sööme tandoori kana + 2 õlut. Kokku 420 Rs. Vaatame ikka telekat ja siis murrab uni, mis on katkendlik. Sest propeller müriseb, aga palavus väga ei segagi. Hotellituba meenutab ameerika filmi, kus maikas higine vanamees joob viskit voodis, propeller laes vehib samas teha kasutut tööd..


Delhi

13.09 Delhi-Amsterdam-Tallinn
Kell 7 ärkame ja käime pesemas. Sööme olematu hommisöögi. Continental breakfast tähendab kahte moosiga röstsaia, mis see Indian veel siis olla võib? Röstsaia ümbert tinapaberi nuusutamine või? Hinna järgi tundub küll nii. Joome oma viimase viina mahlaga:). Viin on kasulik kaasa võtta kõhurohuks,lonks enne India söömaaega võib olla vägagi määrava tähtsusega. Tähtis on seda kasvõi uskuda. Tagantjärgi tarkusena võime öelda, et meid see igaljuhul aitas. Kel plaanis Delhis ise ringi jalutada, võiks hommikul natuke suuremad lonksud võtta, kindlasti aitab päeva paremini üle elada. Kell 9.30 ootab meid takso, et viia meid linnapeale hullama. Juht tonksab suts keelt ka. Algab ekskursioon. India Gate, Indira Gandhi memoriaal (koht, kus Indira Gandhi tapeti ja kus ta elas). Qutab Minar (ehitatud u 1200.a), Lootose Tempel. Kõik see meeletu kuumusega. Tassitakse ka ühte kunstipoodi ja lõpuks oma sõbra poodi, kus oleme sunnitud ostma. Ostame pika kauplemise peale ühe särgi 15 taala eest. Sellise kvaliteedi juures loomulikult kõvasti üle makstud…aga tingida ei lasta ja peamine eesmärk oli sealt kiirelt tulema saada. Lahkudes näeme juba uusi saabuvaid ohvreid. See on India taksojuhtide komme, tuua kliendid oma sõprade äridesse, et sealt ise pärast väike komisjon võtta. Red Forti hirmuga ei lähe, sest see on vanas Delhis…KOHUTAV kant. Kes käinud, see teab, millest jutt. Otsustame tagasi minna hotelli, sest päev on olnud väga väsitav. Kogu see liiklus ja möll ei mõju just lõõgastavalt. Tallinn ei ole üldse maailma hullem liiklusurgas muide.
“My country is very busy and very hot. My country and your country, friends.”
(taksojuhi kuulus fraas)



Delhi varustajad
Hotelli jõudes selgub, et aega läks meil 5 tundi. Maksame taksistile 10 taala jotsa..hotellis küsiti tuuri eest kokku 850 Rs. Kahju, et see linn meile jätab just selle negatiivse mulje, hoolimata turismilõksude puhtusest ja tahtest oma pealinna ilusat poolt näidata. Meile jäävad silma ette ja mällu rohkem meeletu vaesus, teede äärtes magavad inimesed oma sitahunnikute kõrval. Delhisse saadaks nädalaks reisile oma vaenlase. Delhi on shokk kuubis, siis ruudus ja lõpuks korrutatud kahega. Sorri India sõbrad, aga kui seljataga on meeldiv aeg rahulikus budismis ja looduses, siis on Delhit uskumatult raske taluda. Vahime jälle telkut ja tellime süüa. Seekord taalade eest. Kokku 9 dollarit. India mõistes kallis, aga vahet pole. Kell 20.45 on auto all ja alustame teed lennujaama.Vahepeal sadas vihma ja müristas. Delhi õhtune liiklus on ka omamoodi elamus. Vaesus karjub kõikjalt vastu. Inimesed magavad tänavatel. Ei ole mul sõnu kõike seda kirjeldamaks. Võib ju öelda, et seda tuleb külma kõhuga võtta, aga Indias ei ole see võimalik - mingi emotsioon ometi peab tekkima. Lennujaamas läheb üllatavalt kiiresti. Hoone ees on küll koletu lärm ja sagimine aga saanud sisse (näitad passi ja piletit sõdurile), läheb kõik kiirelt. Igal sammul on keegi, kes sind juhatab ja abistab. Täidame jälle plankette, läbime immigratsioonionud, teeme läbi turvakontrolli ja olemegi ootesaalis.…ja juba lennukis. Lend ise öösel on piinav. Üritad magada..aga ei saa..sombistud. Vahepeal pakutakse juua…aga päeval on ikka lihtsam lennata. Võin vanduda, et nägin tohutus koguses gloobusherneid lennuki vahekäigus, aga see on stjuardesside probleem. Kui pilt ette tuli, olid herned kadunud. Hommikusöök tuleb lennukis suht vara. Lend kestab 7,5 tundi ja kell 6 tillame juba Amsterdamis. Ootamine on tüütu - uni tikub peale jne.Kell 11.20 istume Tallinna pisikese peldiktüüpi lennuki peale. No on ikka väike küll ja turbulentsid teevad, mis ise tahavad. Lõpuks, kell 14.45 võtab meid vastu kodune Tallinn.
Incredible
***************************************

Fotogalerii leiad siit:
http://web.zone.ee/jansag/index.html

***************************************
Ladakhist veel
(info netist, http://www.sea.ee/~ys/Lada.htm)

Et jõuda Ladakhi, on kõigepealt vaja jõuda Indiasse, Delhisse näiteks. Edasi on kaks võimalust. Lennuk lendab Leh'sse pooleteise tunniga, millele lisandub paar tundi mitmekordseid pagasi ja muid turvakontrolle. Lennud on miteid kuid ette tihedalt täis broneeritud. Ja siis avastate, et Boeing 737-s on vähemalt paarkümmend vaba kohta. Seletus on lihtne: et Leh on üks maailma hõredaima õhuga lennuvälju, siis ei panda lennukit kunagi täis, isegi kui on sada mahajääjat. Bussiga üle Himaalaja sõit võtab Delhist umbes 4 päeva aega, maksab kõigest paarsada krooni ja lugematul hulgal närvirakke. Tegelikult on ka maismaateid kaks. Sõitu Srinagari kaudu ei soovitata kohe üldse, sest paiguti kulgeb tee vaid paari kilomeetri kaugusel Pakistani kontrolli all olevast territooriumist. Aegajalt üle piiri üksteise pommidega kostitamine on juba traditsiooniks saanud, samuti püüavad mitmed separatistlikud rühmitused terroristlike aktsioonidega endale tähelepanu püüda. Aegajalt on see neil ka õnnestunud. Kõrgeim koht Srinagar-Leh teel on "vaid" 4174 meetrit. Teisel, Manali-Leh variandil puuduvad terroristlikud ohud, kuid tee käib üle 5328 meetrist koos sellega kaasneva närvikõdi ja peavaluga
* Leh'sse saabujal soovitatakse kõigepealt paar päeva puhata, et organism kõrgusega kohaneda saaks. Hulkuda vanalinna kitsastel tänavatel, külastada Tiibeti turgu, ronida imposantse 8-korruselise kuningapalee juurde. Viimane kuningas suri 1974. aastal. Kuninganna ja oma aega ootav kuningapoeg elavad, kuid ilma kroonita on mõlemad. See on ilmarahvale välja pandud uues, Stoki palee muuseumis teiselpool Indust.
* Järge ootavad arvukad Induse oru budistlikud templid ja kloostrid, gompad. Ülesvoolu sajakonna kilomeetri raadiusse jäävad Shey, Thikse ja Hemis. Allavoolu on Spituk, Phyang, Alchi ja Lamayuru, kui nimetada vaid mõnda tähtsamat. Mõned neist on ligi tuhat aastat vanad, kuid kuna kloostreid pidevalt erksates värvitoonides üle võõbatakse ja restaureeritakse, siis on nad samamoodi erinevad või sarnased, nagu seda ühe ja sama usu pühamud kõrvaltvaataja jaoks ikka paistavad. Hiiglaslikud kullatud Buddha kujud, palveveskid ja -lipud, värvikad seinamaalingud ja tangkad (religioossed seinavaibad), lahkelt uksi avavad mungad. Kohalikke bussiliine kasutades võtab kõigi nende kohtade läbikäimine aega ligi nädala. Kui rahakott kannatab, võib üürida paariks päevaks dzhiibi (sealmaal alati koos juhiga) ja need paigad omatahtsi läbi sõita. Nelja peale jagades tuleb päeva hinnaks sada-kakssada krooni inimese kohta.
* India on eriline. Ladakh Leh' ümbruses on väga eriline, mõjudes kohati mingi võõra planeedina. Kõigest neli aastat tagasi avati reisifriikidele veel paar eriti erilist piirkonda Leh'st põhjas ja idas. Teekond päris pära põrgusse võib alata peale vastava loa vormistamist, mis õnneks tehakse ära päevaga. "Blind curve, horn please", "Drive slow, Your family is waiting You", "Don't Drive Drunk", tuletavad meelde kirjad kaljuseintel. Siis tuleb 5602 meetri kõrgune Khardung La, maailma kõrgeim auto-kuru. Ja selle taga üksildane Nubra - Shyoki org Karakorumi mäestikus. Strateegiline kolmikpunkt kolme kange, India, Hiina ja Pakistani vahel. Kõigest mõnekümne kilomeetri kaugusel tülijoonest (Line of Actual Control) on parasjagu vaikne. Vaid sagedased kontrollpostid ja sõjatehnika konvoid tuletavad meelde vastastikuseid territoriaalseid pretensioone. Nubra jõge toitval 75-kilomeetri pikkusel Siatšeni liustikul vindub maailma kõrgeimaks sõjaks nimetatud konflikt India ja Pakistani vahel. Jäistes kõrgustes on vastastikku kaks sõjalaagrit. Rohkem kui kuuli läbi, on hukkunuid laviinides, külma või kõrguse tõttu. Nii ahvatlev, kui see maakaarti vaadates ka võiks tunduda, Pakistani või Hiinasse siit ei saa. Ainus India ja Pakistani vaheline maismaa-piiripunkt on Amritsari ja Lahore vahel. Hiinasse minge läbi Nepaali, Pakistani või Mongoolia.

Reisivihjeid:
  • Ehkki tasandiku-Indias on sellel ajal pööraselt palav ja niiske, on parim aeg Ladakhi külastamiseks justnimelt suvi, juunist septembrini. Temperatuur on siis umbes nagu meil suvel. Kuiv on ka, sest Himaalaja varjab ära mussoonvihmad. Juuni alul võivad kõrged kurud lume tõttu veel läbimatud olla ja septembri lõpus tuleb maha juba uus lumi. Talv on karm.
  • India on turistile väga odav maa, eriti kui oskate loobuda esimestest pakkumistest. Kallis on kohale jõudmine: Tallinn - Delhi edasi-tagasi on SAS-iga 10 900 krooni, Delhi - Leh edasi-tagasi umbes 3000 krooni. Raha, India ruupia, on umbes 3 korda Eesti kroonist nõrgem. Odavad hotellitoad maksavad 150-250 ruupiat. Üks korralik eine Tiibeti restoranis läheb maksma umbes 100-150 ruupiat inimese kohta. Aga häda korral on Indias võimalik peaaegu mittemillegi eest väga kaua ära elada.
  • Kohaliku turismifirma poolt organiseeritud matk Ladakhi mägedes on 20-40 dollarit inimeses kohta päevas. Kui organiseerimisega ise hakkama saada, läheb umbes viis korda vähem.
Populaarsemad matkad on Markha Valley Trek (Spitokist Hemisesse 6-7 päeva, max. kõrgus 5030 m) ja Lamayuru Chilling matk (4-5 päeva, max kõrgus 4950 m). Matkale mineja peaks kindlasti ostma reisijuhi (Trekking in the Indian Himalaya). Kogemustega matkaja ja varem idamaadel käinu saab ise omal jõul hakkama, juhul kui on kaasas telgid, magamiskotid, priimused. Varustust saab ka Leh turismikontoritest laenutada, kuid sellisel juhul räägitakse teid tõenäoliselt reisiagentide poolt pehmeks ja saate lisaks ka giidi. See ei olegi paha variant, kui teate mida tahate ja ei lase endale liiga palju mugavusi pähe määrida. Samas peab silmas pidama, et Ladakhi orgudes puuduvad teemajakesed, nii nagu neid näiteks Nepaali populaarsetel marsruutidel on. Seega tuleb suurem osa toidust ja laagrivarustusest endal kaasa võtta. Giidi võtmine on möödapääsmatult vajalik mõne tipu otsa ronimiseks. Näiteks on Leh vastas üle Induse oru kohalikuks kõrgeimaks tipuks Stok Kangri (6121 m),mille otsas võib umbes 4 päevaga ära käia, juhul kui aklimatisatsioon juba olemas on. Selle tipu otsa ronimise kirjeldus on Trailblazeri teejuhis. Omal käel ei ole seda muidu tehniliselt lihtsat tippu võimalik võtta, sest üle 6000 m minek nõuab giidi ja (üsna formaalset) luba. Hemise ligidal on veelgi kõrgem, aga samamoodi mitte eriti raskeks trekking-peakiks klassifitseeruv Kangyaze (6400 m). Matkavõimalusi on palju, kuid matkapiirkonnana ei ole Ladakhis väga palju matkagruppe liikumas, sest regioon on ise tervenisti huvitav ja mõnus ning kergem on seal ka lihtsalt backpackeri-stiilis aega veeta ilma matkamiseta.



Markha Valley matka kaart ja kõrgusgraafik:




Väärt abimees selle matkal oli: